1918. a. tuli Rannakülla kalameheks Paul Luther abikaasa Luisega, kes oli Naissaare baptistikogudusest. Paul ühines Aadu Järvega Tusari küla Jaagu talust ja nad hakkasid palvetunde pidama oma kodudes. Kuna Aadu oli laulu- ja pillimees, siis meelitas see kokku palju nooremaid inimesi. Tal oli viiul ja harmoonium, millel saatis vaimulikke laule.

1925.a. toimus Nõval esimene suur ärkamine ja esimene ristimine. Samal aastal asutati Nõvale Tallinna I Baptistikoguduse osakond, mille jutlustajaks sai Paul Luther. Palvemaja ehitamist algatasid August Targama, Toomas Koppelmann ja August Takkis. Viimane eraldas oma talu maast palvemaja ehituse krundi. Ehitus toimus väga kiiresti, sest ehitusmaterjal oli varutud ja uksed-aknad eelmisel talvel valmis tehtud.

Nurgakivi panek toimus 1928.a. augustikuus. Ehitus algas septembris. Ehitajad tulid Hiiumaalt: Joonas Sadul, August ja Joosep Post. Kohalikud inimesed olid abiks. Palvemaja õnnistati sisse 16.detsembril 1928.aastal.

Väljavõte ajakirja „ Teekäija“ 1929.a. jaanuarinumbrist. „Uus palvemaja Nõval.“

Oli 15.detsember. Külm tuul vingus akna taga, märku andes, et talv tulemas. Mitte kindel olles eesmärgile jõudmises , astusin siiski Balti jaamas mootorrongile ja sõitsin Haapsallu. Jaamas leidsin V. Lipstoki eest ja esimene küsimine oli: „ Kuidas on Nõvale sõiduga?“, millele V. Lipstok vastas, et auto juba tellitud ja tunni aja pärast algab sõit. Vaevalt olin jõudnud Lipstoki juures keha kinnitada, kui teatati, et V. Loorents oma autoga meid väljas ootab. Vähese ootamise järel saime kaasa veel V.Kurismanni ja sõit algas Nõva suunas.. Kuigi tee konarline ja kitsas, oli siiski kahe ja poole tunni jooksul 50 km maha sõidetud ja olimegi Nõval. Ilus palvemaja metsast ümbritsetud mäekünkal. Vaevalt võisin loota, et siin vaikses maakohas nii maitsekas palvemaja ehitatud. Juba väljast jätab hea mulje: ilusad aknad, plekkkatus j.n.e. Seest: valgeks värvitud lagi, seinad maitsekalt tapetseeritud, põrand värvitud, seljatagustega pingid, ahi sees, kõik nii mugav ja kodune. Oli 16 detsember. Juba vara hommikul oli taludes ja teedel elevust märgata. Täna õnnistavad baptistid oma uut palvemaja!. Maja, mis on nõudnud palju armastust, enese ärasalgamist, tööd ja vaeva. Kell puudus mõni minut 11-est, kui mõnikümmend inimest kogunes V. Takise tallu, kus enne koosolekuid peeti (palvemaja asub Takise krundil), nüüd aga siin lahkumise palvetundi peeti. Kell 11 oli hulgake inimesi kogunenud uue palvemaja ukse ette, kus enne sisseastumist tänupalve peeti. Nüüd keerab V. Lipstok ukse lahti ja mõne minutiga on maja rahvast täis valgunud. Sisseastudes asetab V. Lipstok piibli lauale, soovides, et piibel oleks kuulutusaine siin majas. L.H.Luther tõstab piibli üles öeldes:“ levigu Piibel Nõva rahva seas“.

Järgneb pikk tervitajate loetelu. Koosolekule järgneb ühislõunasöök Takkise talus, millest umbes 200 inimest osa võtab. Õhtune koosolek algas kell 7, kus jällegi teeb kaasa laulukoor.

Varsti oligi see rõõmupäev lõppenud, ainult head mälestused täidavad hinge sellest ilusast palvemajast, armsatest inimestest, kelle lahkust ja vastutulelikkust võisin maitsta..

/Arnold Mitt/

Juba 1925. aastal oli asutatud laulukoor, kuhu kuulus ligi 40 lauljat Laulukoori juhatas Aliide Simanson harmooniumi saatel. Laulukoori proovid olid tihti Aliide Simansoni korteris Nõva meiereis. Pühapäevakooli töö algas õdede Johanna Zeederbaumi ja Mathilde Koppelmanni (Söödi talu) juhtimisel. Hiljem jätkasid Anna Pajuste ja Aliine Targama - Pajuste

Kuna vald ühest otsast teise oli pikk ja inimesed elasid kaugel, siis käidi ka Kürema ja Kiritse külades palvetunde pidamas. Vaisi külas oli nelipühi kogudus, kuhu kuulus ka palju inimesi, osa neist tuli üle baptisti koguduse liikmeteks

1936.aastal sai Nõva iseseivaks koguduseks. Jutlustaja oli siis Tallinna Usuteaduse Seminari lõpetanud Johannes Koplimäe. Siis tulid rasked ja keerulised sõja-aastad , mis võttis palju noori mehi. Paljud langesid sõjas, mõnel õnnestus pääseda välismaale.

1945.aastal ühinesid nelipühi ja baptisti kogudused. 1946.a. valiti jutlustajaks Johannes Kopli Vaisi külast, kes oli nüüd sõjast tagasi tulnud. Tema püsis selles ametis kuni 1953.aastani, siis kolis Haapsallu elama. Peale seda jäi jutlustajaks Jaan Olema Tusari külast, kes pidas seda ametit ligi 30 aastat. J.Olema suri 1982.a.. Sest alates käisid jutlustajad mujalt. Peeti laste -ja noortelaagreid nii Tallinnast kui Läänemaalt. Tallinna lastelaagrites osales alati üle saja lapse. Koguduse jutlustajad läbi aegade on olnud kohalikud mehed: Paul Luther, August Targama, Ludvig Luther, Johannes Koplimäe, Johannes Kopli, Jaan Olema, jutlustaja asetäitja August Takkis

1994 - 2001 a. töötas Nõva palvemajas misjonärina Jaanus Niinemets. Kuna kohapeal enam kogudust ei olnud, jäi palvemaja 2003.a. Nõva vallale kui omanikuta vara. Suvel peeti kohalike inimeste algatusel ja kutsumisel teenistusi, kontserte ja korrastati ümbrust.

2016. anti maja rendile Haapsalu baptistikogudusele. Kuna kohapeal kogudust ei ole ja kaugelt on raske tööd korraldada, on hoone seisnud aastaid kasutuseta.

2023. a. juulis lõpetas Lääne- Nigula vald rendilepingu. Maja korrastamist alustas kohalik kogukond. Esimene talgupäev oli 12 august, kus osales 24 talgulist. Korrastati ümbrust, pesti puhtaks aknad. Septembri esimesel nädalal tehti annetajate toel ( 31 annetajat) katuse parandus, värvimine. Alustati akende restaureerimise ja seinte välisvärvimisega. Talgutel osalejaid oli kokku 34 inimest, kes väärtustavad kaunist arhitektuurimälestist, mis ehitati siinsete inimeste poolt 95 aastat tagasi.

2024.a. mais andis Lääne- Nigula valla volikogu hoone rendile (20 aastat tegutsenud) MTÜ NordEstNõvale, kelle põhikirjaline eesmärk on kohaliku kultuuripärandi hoidmine.

Palvemaja puhul on tegu olulise esivanemate pärandiga ja omaette miljööväärtusliku maamärgiga küla maastikus.

Tegu on viilkatusega rõhtpalk-konstruktsiooniga puithoonega, mis koosneb ainult palvela saalist ja tuulekojast ehk on üheruumiline. Laudis on horisontaalne, viilul on vertikaalsed teravikustatud lauad. Muidu võiks hoonet pidada tüüpiliseks 1920 – 1930. aastate palvemajade näiteks, kuid lõunapoolses seinas asuvad vernakulaarsele palvelale ebatüüpilised ümarkaarsed kolmikaknad, mis annab hoonele erilise sakraalsuse. See ümarkaarsetest kolmikakendest koosnev valgmiku osa omab sisevaates puidust ehisraami, mida kaunistavad kahelt poolt sambad ja üleval keskel ristliilikulaadne rist. Asukoht kantsli tagaseinas täidab sümboolselt altariseina rolli ja muudab lihtsa hoone eriliselt suursuguseks. Kuna Peraküla on rannarootslaste küla, võib akende kujunduses oletada rootsi mõjutusi. Mõlemal otsaküljel on neli akent, mille ruudujaotus on tihe ja ülemine prossirida esiletõusvalt dekoratiivne.

Hoone valmis küll 1928. aastal, kuid juba 1936. aastal plaaniti palvemaja remonti. Suhteliselt värske hoone vajas 8 aastat peale valmimist sisemise palvela ruumi korrastamist. Võimalik, et oodati palkhoone vajumist enne viimistluse tegemist. Järgmine teadaolev ehituslik etapp puudutab juba 1960. aastaid, sõjaaegsest ja järgsest ajast ei ole infot säilinud. Kauaaegse koguduseliikme Alviine Pajuste mälestuste järgi ehitati 1962. a. palvemajale uus ahi ja aasta 1972 suvel tehti palvemaja suur siseremont. Seintelt sai eemaldatud vana papp, asendatud kipsplaatidega ja sellele uus tapeet pandud. Samal ajal tehti ka elektritööd. Sisemine interjöör sai uue värvkatte - nii aknad, uksed, lagi kui põrand. Peamine remondi tegija oli Eduard Pajuste. Paar aastat hiljem värviti maja valtsplekk katus ja 1970. a tehti uus piirdeaed. Tänane traataed on rajatud 1989. a. Silvi ja Heinrich Koppelmaa algatusel. Tallinna Oleviste koguduse lastelaagritega seoses sai palvemaja juurde puuritud kaev ning ehitatud suveköök abihoonena.

Siseruum koosneb täies mahus palvelasaalist, millel on kõrgendatud moldvõlv lagi ja puidust palgikehandit koos hoidvad tõmbtalad. Tihedaruudulised dekoratiivsete prossidega aknad on kõrged ja kitsad, kaheksa akent saali külgedel ja hoone kantslitagune valgmikaken muudavad üheskoos ruumi helgelt valgustatuks. Põrandat katab algupärane pruuniks värvitud põrandalaudis ja lage valge profileeritud laudis. Ruumiasetus on pikkisuunaline. Pingid näivad oma iseloomu ja ajajälje tõttu algupärased. Tapetseeritud seina ja laelaudise üleminekut kattev liist on kuldseks värvitud, ruumis on tunda ilu taotlust, mis muudab iseenesest lihtsa ruumi rohkem kirikupärasemaks ja kõrgarhitektuuri järeleaimavaks. Kantsel on alati asunud ruumi keskel kõrgendatud poodiumil, mille vasakpoolsem osa on olnud koori ja muusikute, samuti harmooniumi asukohaks. Kantsel on ilustuseta naturaalsest puidust.

Üldiselt võib hinnata Nõva palvemaja hästi säilinuks oma arhitektuurses vormis ja eripäras. Hoone väärtustena nimetan esiti asukoha olulisust. Hoolimata sellest, et kogudus on lakanud olemast, toimib palvela kui mälupaik ja märk maastikul, olles osa kohaliku küla identiteedis. Nii mõnedki külaelanikud omavad põlvkondlikku sidet palvemajaga oma esivanemate kaudu. Interjööri olulisteks ja kultuuriväärtuslikeks elementideks on põrandalaudis, seinakate, laelaudis, vana harmoonium, värvimata naturaalne puidust kõnepult, istepingid ja seinatekst „ Jeesus armastab kõiki“.